Blogi

Tagasi     Trüki

Kilimanjaro vallutamine

NAIROBI-KILIMANJARO-NGORONGORO-ZANZIBAR

Seiklejate Klubi suur Aafrika- Seiklus

reisi eesmärk…
…eelkõige Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro vallutamine, mis on ka meie hea klubikaaslase Alar Siku kontinentide kõrgeimate tippude vallutamise vaevarikka projekti lõpuks.

Mägi ise paikneb üksi keset tasandikku, olles päritolult kihtvulkaan. Sellised pinnavormid tekivad vulkaanilõõrist pärit materjali kuhjumisel maapinnale. Nõlvad on tipuni lauged ja seetõttu on mäe otsa suhteliselt kerge ronida. Taoliste vulkaanide puhul on tavaline, et nende koosseisus on ka mõni väiksem vulkaan. Mitut šlakikoonust nägime ka järgneval ekspeditsioonil. Mäe kõrgeim tipp Uhuru asub 5895 m kõrgusel merepinnast.

Esimene päev
Siin me nüüd seisime, 26 seiklejat, keset kuumusest virvendavat Aafrika asfaldiplatsi Nairobi rahvusvahelise lennujaama parklas. Õnneks mitte kaua, sest tellitud buss laekus õigeaegselt ja sõit Tansaaniasse võis alata. Bussiaknast avanev vaade meenutas vägagi Discoveryst nähtud pildikesi, kus kohalik rahvas ajab ülimas rahus suvalisest materjalist kokkuklopsitud hurtsikute vahel oma igapäevaseid asju, lapsed kihutavad paljajalu ja karjakaupa iga valge inimese peale tormi ning liikluses valitseb suhteline kaos. Tahtmatult tekkis teooria, et enne seisvaks politseinikuks saamist tuleb kõigepealt kaks aastat lamava politseinikuna töötada, sest need olid ainsad liikluse reguleerimise vahendid. Politseinikke küll vilksas siin ja seal, aga nende olesklemist ei häirinud selline pisiasi nagu liikluskaos.

Väikesed formaalsused Keenia-Tansaania piiril ja - olimegi sihtkoha poole teel. Kilimanjaroga seotud asjad hakkasid juba piiril silma, sest esimene soetatud õllepudel kandis just seda nime. Kilimanjaro õlu, mis maitselt ei erinegi harjumuspärasest kodumaisest, muutus kiiresti kogu reisi populaarseimaks joogiks.

Õhtuks jõudsime reisivintsutustest väsinuna esimesse sihtpunkti, Moshi nimelisse linnakesse. Laekununa hotelli, jõudsime veel võtta mõõduka õhtusöögi ja heitsime kohe voodisse. Hinges kerge värelus mäkketõusu ees, vajusime sügavasse unne.

Teine päev - MANDARA HUT
Hommikusöök kell 9.30, kõhud kiiresti täis, kotid selga ja - algas sõit mäe suunas. Kilimanjaro rahvuspargi väravas Marangu Gate’is (1980 m) registreeriti kõik matkajad põhjalikult. Meid ootas 25 pakikandjat, neli giidi ja kokk. Kuna kõik olid suhteliselt ühte nägu, tekkis elav arutelu, kuidas ikka peaksime oma ja teiste kandjate vahel vahet teha. Seepärast otsustamegi kasutada digitaalajastu võimalusi ja tegime pakikandjatest pildi, et hiljem oleks hea vaadata, kas on oma või mitte.

Pakikandjad jagatud, võis matk mäele alata. Mis seal salata, väike ärevus oli küll hinges, sest seiklejatest vaid viis omasid mägedekogemust. Matkadel on käidud küll kõvasti, aga seni valdavalt hoopis vettpidi. Samas, mis seal ikka põdeda, pole see ju mingi omapead tegutsemine, vaid ikkagi hästi organiseeritud ja planeeritud. Neli giidi jälgisid pidevalt klientide tervist ja vähimagi probleemi puhul saadeti nad kohe alla. Ka marsruut valiti mitte just kõige keerulisem. Lisaks Marangu marsruudile (Coca-Cola tee) on võimalik tippu tõusta ka Machame ja veel nelja rada mööda, mis juttude põhjal peaksid olema pisut raskemad.

Esialgu jalutasime lauges vihmametsas suhteliselt aeglaselt. Kuna ööbimiskohad - onnid on rajal kindlas kohas, polnud erilist mõtet kiirustada, et mitte liiga ruttu kohale jõuda. Pealegi pidi organism tasapisi aklimatiseeruma. Lõunamenüüks saime teed, saiakese, banaani ja apelsini.

Esimeseks õhtuks jõudsime 2700 m kõrgusel Mandara onnide juurde, kus oli planeeritud ööbimine. Koka valmistatud kört küll erilisi maitseelamusi ei pakkunud, aga kõhtu täitis küll. Laagri välipoena tegutsevast putkast saime õnneks õllevarusid täiendada. Õhtu hitiks kujunes aga meie traditsiooniline Seiklejate Klubi kissell. Lasime kokal pangetäie vett keema ajada ja segasime selle kaasavõetud pulbriga kiiresti kisselliks. Kui lisasime veel ka kangemat kraami, muutus kisselli peagi laagri populaarseimaks joogiks isegi välismaalaste hulgas, kes küll alguses tapeediliimi meenutava joogi peale skeptiliselt nina krimpsutasid. Kuid piisas vaid kahest lonksust, kui silmad Aafrika mustas öös kilama lõid ja - igasugused eelarvamused pühiti kui käega minema.

Kolmas päev - HOROMBO HUT
Hommikusöök, millele järgnes jalutuskäik väikesele Maundi kraatrile Kilimanjaro jalamil. Maastik kaotas järjest lopsakust ja järgmises peatuses olime juba täiesti metsapiirist väljas. Peatuspaik nimega Horombo Huts (3700 m) sai kaheks ööks meie uueks mägikoduks. Umbes nelja km kõrgusel andis hõre õhk juba tunda ja nii mõnelgi seiklejal tekkisid kerge iiveldus ja peavalu. Või vähemalt me ise arvame, et taolised sümptomid on ikka kõrgusest tingitud, mitte viimasest lõkkeõhtust… Õhk oli juba suhteliselt jahe. Siiani olime vaatamata algavale vihmaperioodile täiesti kuivalt läbi saanud. Ööbimiskohad ja söögimaja asusid eraldi ning neis toimetasid kõikide gruppide kokad ja muu teenindav personal. Söök jagati kogu jõugule tavaliselt üheaegselt ja iga grupi teenindamiseks oli oma meeskond. Kui eelmisel ööl magasime terve grupiga ühes suures ruumis, siis nüüd jagati meid eraldi onnidesse.

Neljas päev - HOROMBO HUT
Võtsime puhkepäeva ehk ülivajaliku aja aklimatiseerumiseks. Et igavus päris ei tapaks, tegime väikese tõusu 4200 m peale Sebra kaljuni ja tagasi. Toimus vestlusring, milles peagiid ja abigiidid jutustasid oma raskest elu-olust Tansaanias, eesmärgiga reisi lõpus rohkem dippi saada. Meiegi kurtsime vastu, et näe - oleme nii vaesed, et igaühel on ainult üks naine ja mõnel pole sedagi. Giidi kolme naise kõrval väga mannetu tulemus. Ja kitsi pole meil üldse!

Selline vahepäev oli ka hea varustuse ülevaatamiseks, sest ees ootas raske tõus Uhurule, meie reisi peaeesmärgile.

Viies päev - KIBO HUT
Hommikul kõht täis, kuigi kõigil enam toit hästi sisse ei läinud ja - kaheksa paiku teele. Tõusime Kibo Hutile 4700 m kõrgusel. Ilm läks järjest külmemaks, temperatuur püsis vaevalt plussis. Maaliliste vaadete taustal üritasime väikest piknikku korraldada, aga ega see enam suurem asi välja ei kukkunud. Samas, aklimatiks oli see hea päev. Siin sai ka selgeks, kes veel edasi kangutada viitsib ja kellele see kõrgus viimaseks jäi (neli seiklejat pöördus tagasi). Samas, ega tipp enamusele eesmärgiks polnudki, sest sellise kõrguse kogemus oli tegelikult ainult alla pooltel seiklejatest. Kell 18.00 õhtusöök ja siis vaba aeg ning kell 23.30 hommikueine. Kell 24.00 algas tiputõus.

Kuues päev - GILLMAN'S POINT
Keskööl kiire tee ja võileib, lamp pähe ja - minema. Seiklejad, kellel veel grammike ihurammu, seati viisakalt ritta, üks giididest ette ja teine taha ja kaks giidi veel kusagile keskele. Selline omapärane kolonn Aafrika eksootilises öös, kus taevas siras kuu ja ümberringi virvendasid veidrad varjud. Või oli see õhupuudusest? Tempo igal juhul meenutas kilpkonnade rallit. Vaatamata kõigele jõudsid päris paljud meist ikkagi 5685 m kõrgusele Gillman's Pointi, millega osale retk ka piirdus. Ikkagi üle 5500 m kõrgusel ära käidud! Tipp oli sealt küll ainult paarsada meetrit kõrgemal, kuid sellesse mahub terve kilomeeter rännakut ehk paar tundi kõndimist. See-eest vääris minekut täiesti avanev vaade naabertipule Mawensile, mille tagant päike tõuseb. Mawensit käiakse samuti aeg-ajalt vallutamas, aga see on juba puhas alpinistide rida ja lihtsalt matkamise jaoks liiga tehniline.

Kõrgushaiguse sümptomid on väga personaalsed. Mitmel ilmnes peavalu, oksendamine või üldine nõrkus. Püüdsime giidi soovitusel hoiduda kahtlastest toitudest nagu salatid, sest jumal teab, mida sinna sisse pannakse. Hästi läksid puuviljad, mida sai ise koorida. Kohalik giid aga tõdes, et peavalu on üks kergemaid sümptomeid, mille vastu ikka leiab rohtu. Teised probleemid on hoopis raskemad. Seetõttu ongi parimaks taktikaks rünnata tippu nelja kilomeetri pealt ja ülejärgmiseks õhtuks võimalikult kiiresti alla tagasi tulla. Mida lühemat aega kõrgel viibida, seda parem. Samas, kui oleks tahtmist ja aega asi pika aklimatiga ära teha, oleks vist enamus inimesi võimelised ka tippu jõudma. Viimase lõpu tegemine on lihtsam, kui alustada öösel, sest siis on kiviklibu mäeküljel tahkem kui päeval soojaga. Öine tõus oli siiski raske, kuna iga peatuse ajal tuli kange uni kallale. Giidid ajasid kogu aeg üles, et keegi magama ei jääks - hingamine ja südametegevus nõrgenesid niigi kõrguse tõttu. Unisus kadus imekombel koos päikesetõusuga.

Päikesetõusuks jõudis esimene grupp eesotsas Alar Sikuga Aafrika mandri kõrgeimasse tippu Uhuru (5895 m), millega ühtlasi lõppes Alari seitsme kontinendi kõrgeimate tippude sooritus. Selle eest kinkisime talle Seiklejate Klubi poolt hõbepokaali graveeringuga „Sikk ja seitse sakki!“ Suure sündmuse puhuks kaasas olnud Keenia päritolu vahuveini korgi plaksatus tähistas ühe etapi lõppu selle suure eestlase eluteel. Muide, vahuvein osutus üle ootuste vägagi joodavaks kraamiks. Lõppskoorina suutis 12 seiklejat ikkagi tipu ära teha, mis enamuse kogenematust arvestades oli väga tubli tulemus. Pool tunnikest fotoaparaatide klõpsumist ja - hooga alla tagasi.

Allatulek oli tublisti kiirem, tuli ainult joosta-suusatada mööda kiviklibu. Kibo onnis kerge lõunasöök, mõnel tund või paar und, asjad kokku ja - Horombo Huti laagripaiga poole punuma. Jalad lõi vahel päris kangeks, sest pikk allatulek nõudis samuti üksjagu pingutust. Õhtusöögil oli juba kõigil tuju hea ja mägedehaiguski nagu peoga pühitud.

Horombo on selline laager, kus mäkke minejad ja sealt laskujad kokku saavad. Nii et rahvaste paabel missugune! Allapoole minek läks libedalt, pakikandjad kohati otsekui kihutasid mööda. Kui ülesmäge läksime 4,5 päeva, siis alla jõudsime tunduvalt nobedamalt - 1,5 päevaga. Ilmaga meil vedas samuti, sest olime kõvaks vihmaks valmistunud, aga tegelikult ei tulnud õieti tilkagi.

Seitsmes päev
Järjekordne imeline hommik, kerge eine ja - pargiväravasse tagasi. Marangu väravas suruti kõigile vastav sertifikaat pihku, kus kirjas ka käidud kõrgus, ja - padavai hotelli.

Suur oli grupi üllatus hotelli silmates. Nimelt jõudsid kaks seiklejat, kellel kõrgusest villand sai, juba eelmisel päeval tagasi. Loomulikult tekkis hotellibaaris kuldaväärt mõtteid ja tüübid olid linnakeses õmblusateljee välja peilinud. Selle tulemusena tehti kaasas olnud pisikesest riigilipust täismõõtmetes originaal, mis seiklejate saabudes juba seinal täies ilus lehvis. Idüllile lisasid koomikat kolm kolla-valges mundris istuvat musta meest lipu all istumas. Kogu õmblustöö koos materjaliga maksis tervelt 60 krooni, nii et tegu oli tõenäoliselt läbi aegade odavaima Eesti lipuga.

Kaheksas päev – safari MANYARA/NGORONGORO.
Varajane hommikusöök söödud, kimpsud-kompsud kokku ja - teele Manyara rahvuspargi poole. Eesmärgiks seiklejate silmaringi avardamine ja Aafrika elu-oluga tutvumine. Marsruudi planeerimisel tegime korraldusfirmale eelnevalt selgeks, et tahame kindlasti näha tõelist Aafrikat, mitte turistide jaoks ülesvuntsitud näidisküla. Tundub, et selle sooviga ka arvestati, sest esimene masaide küla, kuhu saabusime, ei paistnud tavalise turistilõksuna. Küla elas tavapärast elu. Valge turisti saabumine erutas eelkõige lapsi, aga see on ka arusaadav. Täiskasvanud seevastu ei rutanud puunikerdusi ja helmeid müüma, vaid lasid meid suhteliselt vabalt ringi liikuda. Seda muidugi kohaliku külavanema loal/korraldusel, kelle meel muutus eriti heaks, kui talle väikese kingituse üle andsime. Selline kuuekümnendates, muhe vana, oma kaheksa naise ja suure lastekarjaga.

Masaide naisevõtuloogika on väga lihtne – mees peab suutma igale uuele naisele maja ehitada. Maja seinad ehitatakse sõnnikust ja katus kaetakse kitsenahkadega, nii igaks juhuks, sest vihm uhaks majad muidu kohe laiali. Järelikult peab mehel olema piisavalt kitsi ehitusmaterjali saamiseks. Kui juba kitsi on nii palju, siis teoreetiliselt on perel ka toit laual. Ega kellelgi suurt muud vara ei ole, sest elu keerleb ainult toidu ja vee ümber.

Ainukese uuendusena on masaide onnidesse ilmunud pisikesed raadiovastuvõtjad. Nimelt on suguharupealiku ühel pojal õnnestunud mingi abiprogrammi raames Ameerikas ülikool lõpetada ja juurte juurde naastes rajas mees masaikeelse raadiojaama. Rahvusliku eneseteadvuse poputamiseks üsnagi kaval samm. On ju masaid selline rahvas, kes elab kahe erineva riigi - Keenia ja Tansaania territooriumil. Samas omavad nad mõlemal pool puutumatute oreooli ja ega nad riigipiirist ka midagi ei pea. Nad on elanud selles paigas juba tuhandeid aastaid ja mingi kunstlik jagamine neid lihtsalt ei huvita. Üsna omapärane on pilt, kui kohalik piirivalvur valget inimest täiega peedistab, aga pisut eemal jalutab masai oma kitsekarjaga vilistades mööda.

Teel ostis giid igasse bussi suured banaanikobarad. Nende hulgas oli ka punaseid banaane, mis olid üllatavalt maitsvad ja mahlased võrreldes kollase banaaniga, mida oleme harjunud sööma. Ka põikasime sisse kohustuslikku suveniiripoodi, millest reisi alguses keegi muidugi midagi ei ostnud, kuid saime siiski hea pildi, mida siinne valik endast kujutab.

Üheksas päev - NGORONGORO/ARUSHA
Kõigepealt oli sõidusihiks Ngorongoro kraater, mida tema üllatavalt rikkaliku loomariigi pärast peetakse maailmaimeks. Algselt oli tegemist kõrge vulkaanilise mäega, mis ennast seest tühjaks köhis ja seejärel kokku vajus. Kraatriservalt avanes väga kaunis vaade mäeahelikuga ümbritsetud, üle kolmesaja ruutkilomeetri suurusele tasandikule.

Nüüd liikus mööda kraatrit paarkümmend autot, mille juhid pidasid omavahel raadioteel pidevat ühendust, eesmärgiga turistidele ikka võimalikult palju elukaid autoaknast kätte näidata. Nii oligi suhteliselt koomiline pilt, kui ühe puu otsas magava gepardi juurde korraga kümmekond autot kihutas.

Loomi oli tõepoolest palju: tohutud pühvlikarjad, sebrad, gnuud, lõvid, ninasarvikud, jõekestes puristavad jõehobud. Autost väljumine polnud soovitatav, sest - mine sa elukat tea! Ega erilist isu ringi tallamiseks polnudki, sest kuumus oli tappev. Pealegi tatsas üks hiiglaslik metsik elevant meie autodest vaid kümnekonna meetri kauguselt mööda. Võttis kõhedaks küll.

Väikseks lõunapiknikuks oli spetsiaalne koht, kus võis ka autost välja minna ja pisut konte sirutada. Päris ilma elukateta ei saanud aga siingi läbi, sest kohe olid kohal ka linnud, kes vägagi varmad kõike minema tassima, mis vähegi nokaulatusse jääb. Sööme kaasa antud banaanid ja muu kraami autodes ära. Kes aga otsustas süüa vabas õhus, kaotas lindudele nii mõnegi piruka või muu hea suutäie - ja seda otse peo pealt! Pärastlõunal loomaralli jätkus: antiloobid, impalad ja järvede ääres tohutud roosad flamingokarjad. Aafrikahuvilisele on see mõnus kompaktne koht, kus ühe päevaga on võimalik suur hulk kohalikust loomariigist korraga ära näha. Õhtuks jõudsime kuumast päevast puruväsinuna Arushasse.

Kümnes päev - ARUSHA/DAR/ZANZIBAR
Kell 5.00 varajane äratus ja sõit Dar es Salaami sadamalinna. Hea oli pärast päevi kuumuses vaevlemist tunda jahutavat merebriisi. Veel paremaks läks aga siis, kui Zanzibari saarele suunduvale katamaraanile laekusime. Konditsioneeriga esimese klassi saalis istudes muutus elu jälle ilusaks.

Zanzibar, meile tuntud ka Freddy Mercuri sünnisaarena, on päris omapärase ajalooga. Küll on seal piraadid kanda kinnitanud ja tegemist on olnud orjakaubanduse suurima jaotuspunktiga Lääne-Aafrikas. Üldlevinud usundiks on tänapäeval islam, kuid väga tolerantses vormis, sõbralikult koos nii kristluse kui hinduismiga. Saar oli aastasadu sultanite võimu all, kuni inglased selle oma asumaaks kuulutasid. Zanzibar on ajalooürikutes kirjas kohana, kus peeti maailma lühim sõda. 1856. a otsustas sultan Inglismaast lahku lüüa ja saare sõltumatuks kuulutada. Fiasko oli kiire tulema – Inglise sõjalaev pealinna reidil avas kohe tule nii linnale kui sultanipaleele ning tegi need paari kogupauguga maatasa. 45 minutiga oli sõda kaotatud.

Freddy Mercurist seevastu ei teata saarel õieti midagi või ei taheta teada. Ainuke koht, kus maailmakuulsast lauljast pisut teati, oli Mercuri nimeline baar. Ega sealgi polnud rohkemat kui paar plakatit ja pilti seinal. Meie seltskonna tungival nõudmisel õnnestus küll paari Queeni lugu kuulata. Ühesõnaga, mis seal ikka jorutada. Ostsime kõrtsi kesvamärjukesest tühjaks ja suundusime saare teisele, India ookeani poolsele kaldale, kus järgnevate puhkusepäevade jooksul rahustasid seiklejate meeli Paje Beachi idüllilised bangalod.

Üheteistkümnes, kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev
Vedelesime niisama India ookeani lainetes, suplesime, sõitsime paatidega, tublimad snorkeldasid, ühesõnaga – puhkasime kogu raha eest. Igavuse peletamiseks töötasime välja täiusliku kaubitsejate peletamise metoodika. Mis teha, tüübid ei lase minutitki rahulikult olla! Metoodika ise seisnes selles, et kui järjekordne tüüp sulle midagi pähe määrima tuleb, ütle kohe, et raha pole. Seepeale üritati kohe oma kaupa millegi väärtuslikuma, näiteks sinu fotoaparaadi vastu vahetada. Nii kui vahetusest jutt, võta taskust paar merekarpi ja hakka neid ise vahetuseks pakkuma. Selle peale kadusid tüübid nagu nõiaväel. Muidugi aitas ka kuivanud palmileherootsude (umbes 1 m pikad) peas või habeme imitatsioonina lõua ees kandmine - see muutis kohalikud kuidagi kõhklevaks.

Lühike ekskursioon Zanzibari pealinna, kivilinna turule. Turg üllatas meeletu kalavalikuga. Esindatud olid vist kõik India ookeanis elutsevad kalad. Leviv hais muidugi lõi kergelt hinge kinni ja seepärast viibisime turul võimalikult vähe aega. Samuti tegi muret pikanäpumeeste rohkus. Tekkis isegi teooria, et kui kasutada iidset moslemitava, et teise vara himustajal raiutakse käsi maha, siis oleksid vist paari põlvkonna vältel kõik inimesed geenimutatsiooni tulemusena kätetud. Turul leidus väga rikkalik valik erinevaid maitseaineid, kohalike jutu järgi umbes 50 ringis. Zanzibari tunti kunagi ka olulise kaneeli ja nelgi eksportijana.

Neljateistkümnes päev – epiloog.

Reisi lõpp. Hommikul Dar es Salaami lennuväljalt lennukisse ja kodusõit marsruudil Dar es Salaam - vahemaandumine Kilimanjaro lennuväljal – Nairobi – London - Tallinn.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Läbi sai järjekordne, traditsiooniliselt hästi organiseeritud, hea seltskonnaga Seiklejate retk. Oma põhieesmärgi, Alar Siku tipuvallutuse, temaga 5895 m kõrgusel vahuveini joomise ja selle ajaloolise sündmuse tunnistajaks olemisega saime samuti suurepäraselt hakkama.

Seiklus sai teoks tänu Seiklejate Klubi ja Union Travel`i seiklejalikele ühispingutustele.

Järgmiste seiklusteni!

Tekst: Alvar Lanson ; seiklejad Toomas Sumeri ja Meelis Soomets

 

Lisatud: 2008-03-12 08:03:16

Postitusel on 1 kommentaari

Lisa kommentaar:

* Sinu nimi:

Sinu e-mail:

* Kommentaar:

* Kontrollkood:


mamza ütles:  
huvitavalt kirjutatud, lahe!
Kommentaar lisatud: 2008-04-06 19:52:48