Minesi liigeste ravi.

Hetkel usutakse, et punasel tsoonil on teatav taastumisvõime, mistõttu tihtipeale sealseid rebendeid ei hakata ka koheselt parandama, vaid proovitakse enne konservatiivset ravi umbes kuud. Nendest väärivad nn Bakeri tsüst või põlveõndla kahjustas kõhr, osteoartriit, degeneratiivsed meniski, reumatoidartriit, patellofemoral artroos. Kui põlvele anda järjepidevat koormust, siis hakkab see ka teravatele valudele lisanduvalt tuikama pikemaajaliselt. Ta võib neil keelata väljuda interneeritute laagri määratletud piiridest või minna väljapoole tara, kui see laager on taraga piiratud.

I peatükk. Üldsätted Artikkel 21 Vangis hoidev riik võib sõjavangid interneerida. Ta võib neil keelata väljuda interneeritute laagri määratletud piiridest või minna väljapoole tara, kui see laager on taraga piiratud.

  • Meniski vigastus — miks see tekib ja kuidas sellega toime tulla?
  • Artroos või meniski

Arvestades käesolevas konventsioonis kriminaal- ja distsiplinaarkaristuste kohta sätestatut, ei või sõjavange hoida kinnises vangistuses, välja arvatud juhul, kui see on vajalik, et kaitsta nende tervist ja ainult nii kaua, kui seda tingiv olukord kestab. Sõjavangid võib osaliselt või täielikult tingimisi vabastada, kui seda lubavad selle riigi seadused, kellest nad sõltuvad.

Avaleht Artroos või meniski Põlveliigese meniski osaline või täielik rebendKindlustushüvitist ei maksta, kui meniskirebendi põhjuseks on artroos või muud degeneratiivsed. Artroskoopiline meniski Labakäe liigeste artroos Mis see on Mammograafial või ultraheliuuringul leitud kahtlasest kohast võetakse vajadusel.

Esmajoones tuleb seda teha juhul, kui see võib soodustada nende tervisliku Minesi liigeste ravi paranemist. Ühtegi sõjavangi ei tohi sundida nõustuma tingimisi vabastamisega. Sõjategevuse puhkemisel teatab iga konfliktiosaline vastaspoolele oma seadustest ja määrustest, mis lubavad või keelavad tema kodanikel nõustuda tingimisi vabastamisega.

Mis on menisk?

Sõjavangid, kes on tingimisi vabastatud ausõna vastu või kes on andnud lubaduse vastavalt teatatud seadustele ja määrustele, peavad oma au vastutusel ausõnast või lubadusest tulenevaid kohustusi täpselt täitma nii riigi suhtes, kellest nad Minesi liigeste ravi kui ka riigi suhtes, kes nad vangistas. Sellistel juhtudel ei või riik, kellest nad sõltuvad, neilt nõuda ega vastu võtta teeneid, mis ei ole kooskõlas antud ausõna või lubadusega.

Artikkel 22 Sõjavange võib paigutada üksnes sellistesse hoonetesse, mis asuvad maapinnal ja kus on tagatud hügieenitingimused ja tervislikkus. Karistusasutusse võib neid paigutada ainult erandjuhtudel, kui see on vangide endi huvides.

Sõjavangid, kes on interneeritud ebatervislikesse või neile kahjuliku kliimaga piirkondadesse, tuleb esimesel võimalusel viia üle soodsama kliimaga alale. Vangis hoidev riik paigutab sõjavangid laagritesse või laagriosadesse nende rahvuse, keele ja tavade järgi. Vangid võib eraldada teistest sõjavangidest, kes teenisid vangistamise ajal Minesi liigeste ravi relvajõududes, ainult nende nõusolekul.

Artikkel 23 Ühtegi sõjavangi ei või saata piirkondadesse, kus nad võivad sattuda lahingutsooni tule alla, ega seal kinni pidada. Samuti ei või nende kohalolekut ära kasutada kohtade või piirkondade muutmiseks sõjategevusest puutumatuks. Sõjavangidel peab olema sama palju varjendeid õhurünnakute ja Minesi liigeste ravi sõjaohtude vastu nagu kohalikul tsiviilelanikkonnalgi.

Pärast häire andmist võivad nad esimesel võimalusel varjenditesse minna, välja arvatud need, kes tegelevad nende majutuspaikade kaitsmisega nimetatud ohtude eest. Neile kohaldatakse ka kõiki muid elanikkonna kaitseks võetud meetmeid. Vangis hoidvad riigid edastavad asjaomastele riikidele kaitsvate riikide vahendusel kogu vajaliku informatsiooni sõjavangide laagrite geograafilise asukoha kohta.

Kui sõjalised kaalutlused seda võimaldavad, tähistatakse sõjavangide laagrid päeva ajal tähtedega PW või PG, mis on paigutatud nii, et nad oleksid õhust selgesti nähtavad. Asjaomased riigid võivad kokku leppida ka muu märgistamissüsteemi kasutamises.

Sellisel viisil võib tähistada ainult sõjavangide laagreid. Artikkel 24 Alalistes transiit- või filtreerimislaagrites peavad olema käesolevas jaos kirjeldatud tingimused, ja neis hoitavaid sõjavange tuleb kohelda samamoodi nagu sõjavange teistes laagrites.

II peatükk. Sõjavangide majutuspaigad, toit ja riietus Artikkel 25 Sõjavange tuleb majutada sama soodsatel tingimustel nagu vangis hoidva riigi samasse piirkonda majutatud väeüksusi.

Tingimused peavad sobima vangide harjumuste ja Minesi liigeste ravi ning ei või mingil juhul kahjustada nende tervist. Eelnevad sätted kehtivad eriti sõjavangide magamisruumide puhul ja puudutavad nii nende üldpinda kui ka minimaalset ruumala, samuti sisseseadet, magamisvarustust ja tekke.

Sõjavangidele individuaalseks või kollektiivseks kasutamiseks antud hooned peavad olema täielikult kaitstud niiskuse eest ning neid tuleb küllaldaselt kütta ja valgustada, eriti ajavahemikus päikeseloojangust pimendamiseni. Rakendada tuleb kõiki tuleohutuse abinõusid.

Laagrites, kus hoitakse nii nais- kui meessõjavange, tuleb neile ette näha eraldi magamisruumid. Artikkel 26 Päevased toidunormid peavad koguselt, kvaliteedilt ja mitmekesisuselt olema piisavad hoidmaks sõjavange hea tervise juures ja vältimaks kaalukaotust või alatoituvusest tulenevaid vaegarenguid.

Arvestada tuleb ka vangide toitumisharjumusi.

Töötavatele sõjavangidele peab vangis hoidev riik tagama nende töö tegemiseks vajaliku lisatoidu. Sõjavangidele tuleb anda piisavalt joogivett. Tubaka kasutamist tuleb lubada. Sõjavange tuleb võimalikult palju kaasata nende toidu valmistamisele; nad võivad töötada köökides. Peale selle tuleb neile anda vahendid nende Minesi liigeste ravi oleva lisatoidu valmistamiseks.

Ühisteks söögiaegadeks tuleb võimaldada sobivad ruumid. Toitu puudutavad kollektiivsed distsiplinaarmeetmed on keelatud. Artikkel 27 Vangis hoidev riik peab andma sõjavangidele küllaldaselt regiooni ilmastikuoludele vastavaid riideid, aluspesu ja jalanõusid.

Meniski vigastus – üks põlvevalu võimalikest põhjustest

Sõjavangide riietamiseks võib kasutada vangis hoidva riigi kätte sattunud vaenlase relvajõudude vormiriietust, kui see sobib ilmastikuoludega. Vangis hoidev riik peab tagama eelpoolnimetatud esemete regulaarse ümbervahetamise ja parandamise.

Lisaks peavad töötavad sõjavangid saama oma tööle kohase riietuse. Artikkel 28 Laagrites peavad olema kauplused, kust sõjavangid võivad hankida toiduaineid, seepi ja tubakat ning igapäevaseid tarbeesemeid. Hinnad ei või mingil juhul ületada kohalikke turuhindu. Laagrikaupluste kasum tuleb kulutada sõjavangide heaks; selleks tuleb luua erifond.

Sõjavangide esindajal on õigus osaleda kaupluse ja fondi majandamisel. Kui laager suletakse, tuleb erifondi konto jääk üle anda mõnele rahvusvahelisele hoolekandeorganisatsioonile, et seda kasutataks samast kodakondsusest sõjavangide heaks, kes on fondi toetanud. Üldise repatrieerimise korral jäävad need tulud vangis hoidvale riigile, kui asjaomased riigid ei lepi kokku teisiti.

I peatükk.

III peatükk. Hügieen ja arstiabi Artikkel 29 Vangis hoidev riik peab tagama laagrite puhtuse ja tervislikkuse ning ära hoidma epideemiaid, kasutades selleks kõiki tervishoiuabinõusid. Sõjavangide kasutuses peavad olema nii päeval kui öösel hügieeninõuetele vastavad käimlad, mis hoitakse Minesi liigeste ravi puhtaina. Naissõjavangidele tuleb laagrites tagada eraldi käimlad.

Laagrites peavad olema vannid ja duŠiruumid; sõjavangidele tuleb võimaldada piisavalt vett ja seepi isiklikuks hügieeniks ja isikliku pesu pesemiseks, samuti selleks vajalikud seadmed, ruumid ja aeg. Artikkel 30 Igas laagris peab olema korralik haigla, kus sõjavangide eest vajalikul määral hoolitsetakse ja neid kohaselt toitlustatakse. Vajaduse korral tuleb luua isolatsioonipalatid, et eraldada nakkus- või vaimuhaiged.

Sõjavange, kes põevad rasket haigust või kelle seisund nõuab eriravi, operatsiooni või haiglaravi, tuleb vastu võtta igas sellist ravi võimaldavas sõjaväe- või tsiviilmeditsiiniüksuses, seda ka juhul, kui kaalutakse nende repatrieerimist lähitulevikus.

Eritingimused tuleb võimaldada repatrieerimise ootel invaliidide, eriti pimedaksjäänute raviks ja taastusraviks. Eelistatavalt ravib sõjavange selle riigi meditsiinipersonal, kellest nad sõltuvad, ja võimaluse korral samast kodakondsusest isikud.

Sõjavangidel tuleb lubada pöörduda läbivaatuseks meditsiiniasutuste poole. Nõudmise korral peavad Kreemikate nutika koor hoidva riigi võimud väljastama Minesi liigeste ravi ravitud sõjavangile ametliku tõendi tema haiguse või vigastuse laadi ning ravi pikkuse ja laadi kohta. Nimetatud tõendi dublikaat edastatakse sõjavangide keskagentuurile.

Ravikulud, sealhulgas kulutused sõjavangide tervise hoidmiseks vajalikele seadmetele, eriti hamba- ja muudele proteesidele ning prillidele, kannab vangis hoidev riik. Artikkel 31 Minesi liigeste ravi arstlikke läbivaatusi korraldatakse vähemalt kord kuus. Selle käigus kontrollitakse ja registreeritakse iga sõjavangi kehakaal. Esmajoones on nende läbivaatuste eesmärk jälgida sõjavangide üldist tervislikku seisundit, toitumust ja puhtust ning avastada nakkushaigusi, eriti tuberkuloosi, malaariat ja suguhaigusi.

Selleks tuleb kasutada kõige tõhusamaid tuntud meetodeid, näiteks perioodilist röntgenipildistust tuberkuloosi avastamiseks algstaadiumis. Artikkel 32 Vangis hoidev Minesi liigeste ravi võib nõuda, et sõjavangid, kes küll ei kuulu oma relvajõudude meditsiiniteenistusse, kuid kes on üldarstid, kirurgid, hambaarstid, meditsiiniõed või sanitarid, täidaksid meditsiinilisi ülesandeid samast riigist sõltuvate sõjavangide huvides.

Sellisel juhul on nad jätkuvalt sõjavangid, kuid neid tuleb kohelda samamoodi nagu meditsiinipersonali, keda vangis hoidev riik kinni peab. Nad tuleb vabastada igasugusest muust artikli 49 alusel tehtavast tööst. IV peatükk. Sõjavangide abistamiseks kinni peetud meditsiinipersonal ja vaimulikud Artikkel 33 Sõjavangideks ei loeta meditsiinipersonali ega vaimulikke, keda vangis hoidev riik peab kinni sõjavangide abistamiseks.

Siiski tagatakse neile vähemalt käesoleva konventsiooniga ettenähtud soodustused ja kaitse, samuti kõik vajalikud tingimused, et anda sõjavangidele arstiabi ja usulist abi. Nad jätkavad kooskõlas oma eriala kutse-eetikaga meditsiiniliste ja religioossete kohustuste täitmist sõjavangide huvides, järgides vangis hoidva riigi sõjaalaseid seadusi ja eeskirju, ning on tema pädeva organi kontrolli all. Seejuures eelistatakse nendega samadest relvajõududest pärit sõjavange. Meditsiiniliste ja religioossete kohustuste täitmisel on neil järgmised soodustused: a Neil on õigus perioodiliselt külastada väljaspool laagrit tööüksustes või haiglates viibivaid sõjavange.

Vangis hoidev riik annab nende käsutusse vajalikud transpordivahendid.

Meniski vigastus – miks see tekib ja kuidas sellega toime tulla? (1/3)

Selleks lepivad konfliktiosalised kohe pärast sõjategevuse puhkemist kokku oma meditsiinipersonalide teenistuslike auastmete, sealhulgas Nimetatud vanemmeditsiiniohvitseril, samuti vaimulikel on õigus pöörduda otse laagri asjaomaste võimude poole kõigis oma kohustusi käsitlevates küsimustes. Nimetatud võimud võimaldavad neil pidada nimetatud küsimustes kirjavahetust. Sõjategevuse ajal lepivad konfliktiosalised kokku kinnipeetud personali võimaliku vabastamise suhtes ja sätestavad sellekohase protseduuri.

Ükski eelnevaist sätteist ei vabasta vangis hoidvat riiki Minesi liigeste ravi kohustustest rahuldada sõjavangide meditsiinilised ja hingelised vajadused. V peatükk. Usuline, vaimne ja kehaline tegevus Artikkel 34 Sõjavangidel on täielik vabadus täita oma religioosseid kohustusi, sealhulgas osaleda usutalitustel, tingimusel et nad järgivad sõjaväevõimude kehtestatud distsiplinaareeskirju.

Usutalituste läbiviimiseks tagatakse selleks kohased hooned. Artikkel 35 Vaimulikel, kes langevad vaenlase kätte ja kes jäävad sõjavange abistama või keda peetakse sel eesmärgil kinni, lubatakse anda neile hingeabi ja viia vabalt läbi usutalitusi sama usku sõjavangide hulgas kooskõlas nende usutunnistusega.

Nad tuleb jaotada laagrite ja tööüksuste vahel, kus on samadesse relvajõududesse kuuluvad, sama keelt kõnelevad või sama usku tunnistavad sõjavangid. Neil tuleb võimaldada külastada väljaspool nende laagrit viibivaid sõjavange, sealhulgas kasutada artiklis 33 ette nähtud transpordivahendeid.

Neil on õigus, arvestades tsensuuripiiranguid, pidada religioosseid kohustusi käsitlevates küsimustes kirjavahetust kinnipidava riigi kirikuvõimude ja rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega. Sel eesmärgil saadetud kirju ega kaarte ei arvestata artiklis 71 sätestatud kvoodi hulka.

artriit või artroos kas selle

Artikkel 36 Sõjavangid, kes on vaimulikud, kuid ei ole tegutsenud oma relvajõudude vaimulikena, võivad usutunnistusest olenemata vabalt teenida oma usku vastava kogukonna liikmete hulgas. Sellisel juhul peab vangis hoidev riik neid kohtlema samuti kui vaimulikke. Nad ei pea tegema muud tööd. Artikkel 37 Kui sõjavange ei teeni kinnipeetud sõjaväevaimulik või sama usku sõjavangist vaimulik, tuleb asjaomaste sõjavangide nõudmise korral sellesse ametisse nimetada vangidega sama või lähedast usku vaimulik või sellise puudumisel pädev mittevaimulik, kui see on usutunnistuses lubatud.

Sellise ametissenimetamise peab heaks kiitma vangis hoidev riik ning see toimub kokkuleppel asjaomase sõjavangide kogukonnaga ja vajaduse korral sama usutunnistusega kohalike kirikuvõimude nõusolekul. Selliselt ametissenimetatud isik peab järgima kõiki vangis hoidva riigi korra- ja sõjalise julgeoleku eeskirju. Artikkel 38 Arvestades iga sõjavangi isiklikke eelistusi, soodustab vangis hoidev riik sõjavangide intellektuaalset, õppe- meelelahutuslikku ning sportlikku tegevust ja võimaldab selleks vajalikud hooned ja seadmed.