Panos valu Sustav.

Paar korda aastasajal sünnib harilikult sarnane häälestamine. Iga häälikut hääldatakse alati ühtemoodi. Kambriumis arenesid välja uued loomade hõimkonnad, kellest paljud on tänapäevanigi säilinud: limused tänapäeval näiteks teod ja kaheksajalad , okasnahksed tänapäeval näiteks merisiilikud ja meritähed , käsijalgsed karpe meenutavad olendid , lõuatud kalade eellased ja lülijalgsed tänapäeval näiteks vähid, putukad ja ämblikud.

Ta oli kirjutet lugijate suurt enamust silmas pidades, mille moodustas maarahvas ja linnade Eesti väike¬ kodanlus ; Eesti vähearvuline ja laialipillat harit seisus, polnud see lugijakond, kelle vaimlist vaatekohta kirjanik oleks katsund rahuldada. Need üksikud, kelle vaimlised nõuded ulatasid üle selle tasapinna, pidid otsima oma rahuldust teiste keelte kaudu.

Kasi kate kate foto Kui liigese valus, mida teha

Selle kirjanduse aineala. Kui ta näit. See oli kirjandus, mida võis hõlpsalt saada ükskõik missuguse aatelise sihi teenistusse, mida tarvitati usinalt 22 usu, isamaa, rahvahariduse ja karskuseasja ajamiseks.

Friedebert Tuglas võrdleb Eesti kirjandust kerjusega, kes i ma päävarjuta oli sunnit kõiksugu aateilt ulualust otsima. Tal puudus peaaegu täiesti stiili ja tehnika teadlik kultuur. Ta polnud suutnud miskisugust kunstiliselt are- nend isikulist stiili luua. Ta paremadki saavutused kan¬ natasid kunstilise kultuuri puuduse ja tehniliste vigade all.

Ta loojaile oli tundmatu teadlik, sihiselge kunstiline töö, nad lõid, nagu loob asjaarmastaja, kord rohkem, kord vä¬ hem õnnestades. Nii Koidula kui Anna Haava, veel enam aga Juhan Liivi luuletuste mõju oleneb hoopis teistest teguritest kui luuletehniline täius. Veel kirjum ja hooletum omas stiilivaesuses oli jutustav kirjandus, ka Eduard Wilde proosa ühes arvat, kes ometi oma viljarikka järelsuve ajal, osalt just Noor-Eesti mõjul, on suutnud luua eneselle nii kunstiväärtusliku kui omapärase stiili.

Ka Noor-Eesti pärit keel oli edenend niisama eba- terveis ja ebasoodsais oludes, kui teda tarvitav rahvas isegi, See oli keel, mille ainsaina kirjanduslikena harras- tajaina kolme aastasaja Panos valu Sustav olid olnud võõraskeelsed kirikuõpetajad, kelle mõju tundus võõrapärasuses ja viga¬ suses, — keel, mida veel 'kunagi polnud õpetet rahva¬ koolist kõrgemas õpiasutuses, mis oli kõrvaldet tähtsailt elualadelt, mille tarvitajaist ükski polnud saand teaduslikku õpetust isegi oma emakeele õigekirjutuses.

Preface to the electronic edition

Tõsi küll, Eesti keel oli minevase aastasaja jooksul pääsnud vähe¬ malt vaimulikest piiriaedadest üle, ta õigekirjutus oli põh¬ jalikult Tiuendet ja temast roogit palju segavaid saksa- pärasusi, ta oli uueaegse ajalehe teenistuses tahtmatagi sunnit looma ja enesesse vastu võtma kõiksuguseid talle varem tundmatuid puht-abstraktseid sõnu; ta oli vastu¬ vaidlemata palju paindlikumaks saand ilukirjanduslikus praktikas.

Kuid ta oli siiski kõrgema kirjandusliku tarvi- 23 tamise jaoks veel puudulik keel, ta lauseõpetus oli täis segavaid ja inestavaid, lauseehitusse sügavalle juurdund germanisme, ta morfoloogia täis ebajärjekindlaid ning üks¬ teisega võistlevaid kujusid. Ja kõige päält, ta kirjakeele pääsnud sõnatagavara oli napp, vaene juba sõnatüvedestki, saati siis veel vähegi mõistelisemaist sõnust.

Meie vaim tunneb ta piirides kiisa, külma ja pimeda olevat nagu suitsuonnis. Ta ei vasta meie mõtte kuju, sisu ja rütmi. Igal sammul tunneb meie tundmus end temas otsekui kaltsudes esinevat. Noor põlv tundis kitsuse, ja mitte ainult keele alal; ei elu ega kirjandus vastand ta vere uut ja ägedamat rütmi. Talle ei annud rahu, nagu kuuluvad Gustav Suitsi sõnad: «heledama, avarama ja rikkama elu palav, nimetu igatsus.

Kuid Noor-Eesti nõuded olid juba sarnastena täiesti revolutsioonilised. Murranguajad, mil uus põlv algab võitlust vaimlise ülivõimu eest, — võitlust, mis erandita alati varem või hiljem võidule pääseb! Kui tahaks, võiks, tõsi küll, ka Noor-Eesti puhul rääkida uusromantismi võidust seni valitsend realismi üle.

Nagu Joh. Aavik tähendab, on Noor-Eestisse kuuluvad kirjanikud, mis puutub kirjan¬ duslikku usutunnistusse, väga mitmekesine salk, edustades kõige erilisemaid kirjanduslikke elemente ja sihte. Klassi¬ kasse kalduv V. Ridala on näit. Tammsaarest, kui mõlemad üheskoos uusromantilisest Panos valu Sustav sümbolistlikust Friedebert Tuglasest.

  • Ajakiri Muusika mai by Ajakiri Muusika - Issuu
  • Mooga valu liigestes
  • Klicka här för mer information om boken.
  • Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Noor-Eesti kirjanduslikku laadi võiks kõige lühemalt määrata üleüldsustava sõnaga modernism. Um¬ mikud Lääne-Euroopa aastasaja vahetuse suurist kultuun- ja kunstivooludest olid nüüd lõppeks, tõsi küll, väiksel kujul, Balti mere madalaile rannikuile jõudnud. Noor-Eesti programm on liikumise enesega ühes kasvand; see on vahetand tooni nagu liikumine isegi.

Kahele hüüdsõnale on ta, selle vastu, truu olnud: euroop¬ lase ja esteetilise kultuuri nõudeile. Euroopluse nõue esineb esimene kord juba Noor- Eesti esimese albumi sissejuhatavas kirjutuses, milles 25 kergesti võib ära tunda Gustav Suitsi nooruse pateetilist" stiili: «Enam kultuuri! Panos valu Sustav euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Nagu näit. Eesti haridus pidi teistelegi kultuuridelle avanema, kui ainult seni peaaegu üksi valitsend Saksa ja Vene emad.

Sellepärast, et prokuratuur allub justiitsministeeriumile ning Eesti Vabariigi justiitsminister on Rein Lang, kes on Reformierakonna tähtis nina.

Reformierakond on aga valitsev partei. Kui riigi peaprokuröriks oleks mõni julge ja selgrooga mees, kes ei kardaks omaenda ülemuse, s. Aga riigi peaprokurör on 30ndais eluaastais lihtne ja tagasihoidlik noormees nimega Norman Aas, kes on küll tubli jurist, ses mõttes, et tunneb seadust ja nii edasi, aga Norman on arg.

Ja täielikult Langi talla all, kes teda, kuis parajasti tarvis, kas nahutab või silitab. Prokuratuur ei saa olla tugev, kui selle juht on nõrk. Seepärast ei uuritagi riiklikku korruptsiooni. Teine nõrk lüli prokuratuuris on siseminister Jüri Pihli abikaasa Lavly Lepp. Lepp ei tohiks tegelikult enam oma mehe ministri- ja erakonna juhi positsiooni pärast proksis töötada, aga ta teeb seda siiski ning nõrgestab seepärast tohutult prokuratuuri mainet ja tõsiseltvõetavust avalikkuse silmis.

Kuidas hakkab üks naine uurima oma mehe või oma mehe erakonna korruptsiooniasju, öelge palun? Loomulikult teeb ta kõik selleks, et tema mehe ja mehe sõprade ja koostööpartnerite kelle hulka kuulub kogu valitsuskoalitsioon, kuna sotsid on võimuliidus võimalikke korruptsioone ei uuritaks kunagi. Ja see on isegi inimlik, sest Lavly jagab Jüriga voodit ja armastab teda. Aga see ei tohiks olla aktsepteeritav. Kui õiguskantsler ei oleks samuti Reformierakonna mees, siis ta juhiks sellele arvatavasti tähelepanu.

Baltika manner Eesti maa-ala on juba iidsetest aegadest paiknenud Baltika paleokontinendil, mis tänapäeva mõistes ulatuks Lääne-Skandinaaviast Uurali mägedeni idas ning Põhja-Soomest kuni Musta mereni lõunas. Baltika manner tekkis hiljemalt 1,8 miljardit aastat tagasi.

Esialgu eksisteeris Baltika Rodinia mandri osana, kuid hiljem eraldudes liikus iseseisev Baltika Panos valu Sustav ekvaatori ja lõunapooluse vahel miljoni aasta jooksul. Umbes miljonit aastat tagasi ta põrkus uuesti Laurentiaga kokku, moodustades Laurussia kontinendi. Eesti alad kattusid umbes miljonit aastat tagasi veega ja sealt alates oli see mõnede vaheaegadega ligi miljoni aasta vältel madalmerede võimuses.

Koos Baltika mandri nihkumisega läbi sadade miljonite aastate toimusid märkimisväärsed muutused kontinendi geoloogias ja bioloogias. Sellest tulenevalt koosnevad Eesti aluspõhi ja fossiilid viiest erinevast geoloogilisest ajastust, mille ma võtan järgmistes lõikudes kiiresti kokku. Elu alged ja ürgelu Eestis Teadlased ei tea veel tänapäevanigi, kuidas elu Maa peal täpselt tekkis. Vaieldakse, kas esimesed iseseisvalt paljunevad olendid olid oma olemuselt pigem viirused või bakterid, kas nende pärilikkusmaterjal baseerus DNA-l või RNA-l ning millistes tingimustes elu üldse tekkida sai.

Mida me aga kindlasti teame, on see, et kõige vanemad jäljed elust ulatuvad kuni 3,7 miljardi aasta tagusesse aega, mil esimesed bakterilaadsed olevused jätsid oma ainevahetuse jälgi tänapäeva Gröönimaa pinnale. Kui nüüd kerida sellest hetkest kõigest paar miljardit aastat edasi, siis hakkas elu alles tõeliselt huvitavaks minema: tekkisid esimesed päristuumsed rakud millest ka sina ja mina koosnemekes omakorda otsustasid kolooniates elama hakata.

Järgmisena tekkisid esimesed hulkraksed olendid, kes olid võimelised Panos valu Sustav liikuma ning toitu otsima. Seda ajaperioodi kutsutakse Ediakaaraks või Ediacara. Üldjuhul olid Ediakaara loomad täitsa muhedad ja sõbralikud ning toitusid pigem bakteriaalsest materjalist ning röövliike peaaegu et polnudki.

Ka Eestis paljandub üksikutes põhjaranniku nurgakestes Ediakaara kivimeid, kuid sealt ei pruugi üks lihtsurelik mitte-ekspert fossiile leida. See oli arvatavasti üks teie kõige esimesi ooperimuljeid? Tegelased kandsid seal selle aja, Tollal oli see revolutsiooniline, väga novaatorlik lavastus. Pärast, tõsi küll, kui Stanislavski viis lavastuse üle suurele lavale, muutis ta kostüümide kontseptsiooni, riietas artistid Puškiniaegseisse rõivastesse.

Ka meil on kõik osatäitjad Puškini-aegsetes stiliseeritud kostüümides. Stanislavski lavastus oli tollal väga uuenduslik, sellest algas nüüdisaegne ooperilavastus.

kuunarliini luu poletik Kuidas eemaldada kate liigeste poletik

Kuidas on võimalik lavastust rekonstrueerida, kas fotode või isiklike mälestuste abil? Kõike täpselt korrata on ju võimatu, küllap lisasite siia ka oma nägemuse. Muidugi on siin ka minu isiklik panus. Suurt abi sain MHATi muuseumist, kus säilitatakse Stanislavski lavastuste fotosid, selgitusi, mälestusi tööst rollidega. Kuid tegelikult on lavastust võimalik rekonstrueerida ainult ühel viisil: minna sama teed, mida läks Stanislavski, iga misanstseen osatäitjatega tema metoodika järgi läbi töötada ja luua elav etendus.

Töö näitlejaga oli Stanislavski jaoks peamine ja ta lähtus neist, kes tal laval olid. Ja mina lähtun neist, kes on siin laval. Pean ütlema, et meil on fenomenaalne koosseis! Maria Fontosh, kes laulab Tatjanat, on tõeline täht!

Kas olete temaga ka varem töötanud?

Loitsud ja nõiasõnad

Jah, Rootsi Kuninglikus Ooperis. Niipalju kui ma tean, on ta venelanna, kes elab ammu Rootsis, nii et ta saab selles ooperis laulda oma emakeeles.

Erinevalt Onegini osatäitjast noorest rootsi baritonist Linus Börjessonist. Börjessonil on arvatavasti raske vene keeles laulda? Linus on minu kõige suurem avastus! Kõigepealt on ta välimuselt väga sarnane Oneginiga, nagu Puškin teda oma joonistustel kujutas, tal on Onegini profiil. Teiseks on ta andekaim noor kunstnik. Muidugi, iga välismaine solist laulab vene keeles aktsendiga, kuid see pole peamine. Me töötasime temaga iga fraasi, iga sõna läbi ülima üksikasjalikkusega.

Tema ema Ljudmila Žumajeva on filoloog, Moskva Kultuuri ja Kunstide ülikooli võõrkeelte kateedri juhataja, isa Aleksandr Bertman suri Kodus valitses muusika ja kunstide kultus, vanemad viisid oma poega Richteri ja Gilelsi kontserte kuulama ja Suurde Panos valu Sustav Pokrovski lavastusi vaatama.

Lapsepõlves õppis Bertman Moskva muusikakeskkoolis klaverit ja isegi kirjutas ühe ooperi. Viieaastaselt lõi ta väikese nukuteatri, tegi ise kostüümid ja dekoratsioonid ja mängis näidendeid täiskasvanutele muusikaga Valu kate liigestes juhtimisel ooperitest ja ballettidest. Seal tutvus ja sõbrunes ta ka Neeme Kuningaga. Esietenduse päev, Dmitri Bertman on Ja üldse on meil kogu rahvusvaheline esitajate koosseis väga tugev.

Meil kujunes välja väga hea õhkkond, kõik said oma tööst naudingu. Erilist kiitust väärib Vanemuise koor! Kuigi ta pole väga suur, aga millised tüpaažid! Just see, kuidas Stanislavskil oli lahendatud Larinite ball, oli väga uuenduslik. Igal osalisel oli oma karakter. Tegime tööd samamoodi ja välja tuli väga huvitav. Tšaikovski on mu lemmikhelilooja.

Valu sailitada kuunarnuki Metaboolsed haigused liigesed

Kunagi teen selle teoks. Proovides oli sageli kohal tema õpiTeine oluline asi partituuris on see, et viiulite teema on Tšai­ lane Žanna, kes kirjutab praegu dissertatsiooni. Tšaikovski on pööra sellele tähelepanu. Kuid see on ju tunne, mis hakkab kasmulle väga lähedane ja kallis oma siiruse poolest. Kogu maailma vama, murrab nagu roheline taim läbi kivide ja takistuste. Aga ooperiliteratuuris on ainult Tšaikovskil, Mussorgskil ja Mozartil tema kohal sõidetakse nagu teerulliga, kõnnitakse, surutakse teda selline vahetu muusikaline dramaturgia.

Ta kirjutas kohe partituuri, aga se, ja taas: ta-ra-ra — maa sisse. See on selline talumatu kurbus, klaveriseaded tegi ta õpilane Tanejev, need on väga rasked. Kui Tšaikovski käsikirjad näevad välja nagu kunstiteosed. Ta kirjutas Tatjana oleks armunud Lenskisse, oleksid nad võinud koos värsse väga kiiresti, et jõuaks üles märkida, mida kuulis, ajuti nuttis ja lugeda.

Aga Lenski, romantik ja poeet, armus millegipärast kuivatas käega pisaraid. Mul on kodus seinal lehekülg tema Kõik nagu tegelikus Kuuendast sümfooelus. See on nagu veJah. See mittekokkulanrega kirjutatud. Panos valu Sustav sellest teota ju Tatjanast väga erisest väsinud ja ei näe, nev ja sealsamas on just mida ma seal veel Olga Larina lemmiktüvõiksin avastada, seda tar. Seal on mingisuguenam, et praegusel ajal ne perekondlik saladus. Lapsepõlves seostus mul Tatjana kuju Nagu ka seesama Puškini romaan värssides, mis inspireeris Galina Višnevskajaga.

Nagu ta hiljem tunnistab, kirjutas ta selle ooperi Višnevskajat Tatjana rollis elavas ettekandes ma ei ole näinud, seetõttu, et ühel ilusal päeval väljendus temas erakordse jõuaga säilinud on salvestused. Višnevskaja muusika järele. Nii, nagu Stanislavski lõi kogu oma süsNii see oli, kuigi Tšaikovski teos on kahtlemata natuke teistsuguteemi Šaljapinile mõeldes, nii lõi Pokrovski Višnevskajat silmas ne. Tšaikovski Lenski ja Onegin erinevad Puškini kangelastest.

Tatjana kirjastseeni lavastades ütles Boriss Aleksandro­ Tšaikovski tõi siia palju isiklikku, nagu kõigisse oma teostesse. Ainult ooper lähendab tas teda nii palju, kui võimalik. Kahtle­mata teid inimestele, teeb teie muusika Maria Gavrilovat, Tatjana Monogarovat. Välis­ elab Tšaikovski igas ooperi tegelases, nii tuttavaks tõelisele publikule ning maistest muidugi Teresa Stratast.

On olemas Oneginis, Tatjanas kui ka Lenskis. Mul on väikeste eraringkondade omansissejuhatusse on peidetud teatav kood: algab suurepärane salvestus Panos valu Sustav ja Rostro­ dist saate soodsatel asjaoludel ju kõik eeltaktiga kontrabasside re-noodil. Dmitri Bertman ja Ain Anger. Ja meeaegse ooperilavastuse alusepanijale. Kuidas te üldse suhtute nutades Meierholdi sõnu, kes kord ütles oma üliõpilastele: ooperilavastuse traditsioonidesse?

Stanislavski poolt.

Kaed harja must Agar liigeste raviks

Temalt peame õppima ja püüdma olla klišee ja stamp. Aga need on täiesti erinevad asjad. Nüüdisajal lameistri väärilised.

Juhtmete trammide ravi Artroosi ravi agenemine

Või näiväga tihedalt suhtlesin, säilitas tõelise kunstis. Praegu elame kahjuks oo- muidugi oli uuendaja. Ja paljud tema lavastused olid uuendusliperilavastuses läbi diletantide ajajärku, selles meres kud. Meie ajal annab tooni Teatris, kus ta asetas Rimski-Korsakovi ooperi Ilus pole mitte see, mis raha.

Mina näiteks otsustasin juba ammu, et maailma konteksti, kus vene ooperis võis näha vavaatajat teatraalselt pimesteen ainult seda, mis mulle meeldib ja ei ürita naegiptuse püramiide, sfinkse… muidugi oli see tab ja juhmistab.

VÄIKE ESPERANTO-EESTI JA EESTI-ESPERANTO SÕNARAAMAT

Ilus on see, sugugi vallutada kõiki maailma lavasid. Aga ma Panos valu Sustav, et Pokrovski pidas mis inimese vaimu laval ja väljassilmas seda, et meie ajal lavastuse kui sellise pool lava ülendab, ja need on Sellest hoolimata olete paljud lavad vallumõiste devalveerub, sest keegi ei tööta näitlejaartistide ja vaatajate tunded ja tanud.

Hiljuti [ Minu karjäär areneb normaalselt, aga mitte meie teatris esimene rahvusvaheline noorte selles pole asi. Konstantin Stanislavski mitte publikule ja isegi mitte endale. Konkursantide tööd hindas rahvusvaheline žüStanis­lavskile, Tšaikovskile, oma vanaemale, kõigile, rii, kuhu kuulusid tuntud lavastajad, teiste hulgas ka kelle ees mul pole häbi. Lavastan neile. Kui on selline siiNeeme Kuningas, Georgi Isaakjan. Konkursantide poole ras püüdlus, siis ei pea häbi tundma.

Teie jaoks on intervjuus mitte palju aega enne oma surma nimetas Boriss üks ja sama, kas tegu on tooli või näitlejaga. Te asetate näitleja Pokrovski võhiklikkuseks mõningate lavastajate katseid tuua rekvisiidi tasemele. Koos oma teatriga Helikon-Opera on Bertman olnud korduvalt Birgitta festivali ja Saaremaa ooperipäevade külaline.

Tänapäeval lavastaja isegi deklareerib, et näitleja pole tema jaoks peamine. Nüüdisaegse organiseerituse juures võib ta näiteks Opera veebileheküljelt valida endale lavastusse sobiva tüpaaži.

Ta läheb lehele, vaatab, kes praegu laulab Abi­gaili, ja valib viie edukama selle rolli esitaja hulgast. Lauljanna tuleb, laulab, pärast sõidab teise lavastaja juurde ja esitab sedasama Abigaili rolli, ainult teises kostüümis. Tuleb välja, et lauljad on vaid etturid lavastaja käes.

Hoidke kate suurte sormede liigeseid Kuidas moista, mida liigesed paisuvad

Täiesti õige. Kuid lauljad kahjuks ei mõista seda. Nii kaob teatri veetlus, ümberkehastumise kunst, see, mille peal meie Panos valu Sustav kasvasime, kui nägime oma lemmiklauljat täna unistaja Tatjana rollis, homme aga salakavala Rosina osas. Praegusel ajal aga, mõned harvad erandid välja arvatud, ei näe me seda ümberkehastumist, näeme arhetüüpe, kangelasi.

Sest peaaegu keegi ei tööta artistidega. Praegu räägitakse palju kontseptuaalsusest, mõistmata, et teater on emotsioon, see on emotsionaal­ ne kunst. Ma arvan, et nüüdisaegne kunst on nakatatud ohtliku viirusega: me kaotame emotsionaalsuse. Lavastuses mõtleme, nagu paneks kokku Rubiku kuubikut, et mida lavastaja siin tahtis öelda? Aga võibolla ta ei tahtnud midagi öelda, ja unustame nutmise, naermise, rolli sisseelamise.

Muidugi, kontseptsioon peab olema, aga kontseptsiooni autoriks võib olla ka lavastuse kunstnik. Kui ütleme, et etendus oli huvitav, originaalselt lahendatud, laval oli kallur või mingid metallkonstruktsioonid, siis see on kunstniku töö. Aga mida lavastaja tegi? Kas me nutsime tema lavastust vaadates, kas naersime, elasime me tegelastele kaasa? Aga sellepärast me ju teatrisse lähemegi.

Kasuta Booking.comis majutust broneerides seda linki, saad 10% soodustust

Ja selleks kirjutas Tšaikovski oma ooperi. Ja kui kuulajas kajab vastu kasvõi väike osa sellest, mida ma kogesin seda ooperit luues, siis olen väga rahul ja rohkemat pole mulle vaja. Egiptuse printsessi, vaarao, hullumeelse nuubialase tundeid ma ei tea ega mõista. Instinkt ütleb mulle, et need inimesed pidid liikuma, rääkima, tundma ning sellest järelduvalt oma tundeid väljendama kuidagi eriliselt, mitte nii nagu meie.

Ma otsin intiimset, kuid tugevat draamat, mis põhineb minu poolt tunnetatud ja nähtud olukordade konfliktil, mis mind elavalt puudutab.

  1. Ta on esimesest silmapilgust pahempoolne liikumine, oppositsioonis sündi¬ misest pääle.
  2. See on ainus koht maailmas, kus saab sellist unikaal­set etendust näha.
  3. Kink, H.
  4. Gouty Art Press ravi
  5. Inno ja Irja kohvik: -
  6. Full text of "Noor-Eesti : näopildid ja sihtjooned"
  7. Väike esperanto-eesti ja eesti-esperanto sõnaraamat på Arkivkopia
  8. Vat ega ma põlnd enne vassi mekkida saand ainult üks kord ku isa linnast tõi koe terve pudeli täie ja oli juua tjäis piaga pudeli maha pilland, ma lakkuisin keelega ää, kus.

Oma kaasaegsetest meeldis Tšaikovskile väga Mascagni. Prantsusmaad ta jumaldas juba lapsepõlves. Aga kui huvitavad ülevaated Bayreuthi festivalist kirjutas Tšaikovski ajalehele Russkije Vedomosti!

2022 Acura MDX - INTERIOR

Võibolla tõmban endale kaela wagneriaanide viha, kuid pean Tšaikovskiga nõustuma. Armastan väga kuulata, kuid mitte vaadata Wagneri oopereid, eriti kui lavastajal pole ei annet ega fantaasiat.

Wagner on selles mõttes raske helilooja. Arvan, et siin võiks rääkida ebasiirusest. Kui silmad sulgeda, võiks mõelda, et see on Offenbach. Tahtmatult tekib küsimus: aga kas see geenius on siiras? Ja tekib teine küsimus: kuidas on võimalik kaasa elada kõigile Brünnhildedele, jumalatele, kes hukkuvad… Muusika on ju tunnete stenogramm. Aga tunnevad inimesed. Ma pole kunagi näinud, et keegi nutaks või elaks kaasa Wagneri ooperis tema kangelastele.