Slash valu koos niidiga. Blogiarhiiv

Tugutseski, ostis õlut ja lõhet ja kostis et läheb Hispaaniasse elama. Seega on arm siiski väga kallis, nende jaoks kes seda hinnata oskavad.

Tõde ei kannata naljatamist kuna see ta tõeväärtust kahandab. Viidates Tordilõigule vastuseks kirjutatud kommentaarile tuleks veel öelda et mulle meeldiks kõige enam kui substantsi muutumine armulaualeivas ei oleks mehhanistlik vaid mingil muul moel mõõdetav. Ime ei saa sündida iga päev kell 8.

Või kuidas? Aga nii ta teoloogiliselt õigeusus vist ongi? Kunagi oli isa Meleetios TMS-s kes ütles sõna sekka, tea mis tast nüüd saanud. Oleks tõeline häppening nii nagu püha tule süttimine Armeenia katolikosi käes Jeruusalemmas. Selleks oleks aga vaja Slash valu koos niidiga iga kord ei õnnestuks aga vahel ikka.

Et see oleks võrreldav jaaguarite templisse sisse murdmisega. Teistmoodi olud on ikka omalaadsed pretensioonid, kui ehe ja otsene pälvimus ehk turnimine legalistlikel redelitel. Äraspidine pälvimus — jonn, protest, anarhism jms viisid. Minu vanused mehed jonnivad enam kui lapsed. Aga nood jonnivormid on üldiselt säärased ennasthävitavad. Paraku seegi on pretensioon, kättemaks endale teiste eest. Või teistele enda eest. Soov oma matuseid kõrvalt vaadata.

Ja eks nad korraks kurvasta aga mitte enam kui sa ise seda teeks. Ja nii suur egoist ka ei maksa olla et leinaga teiste elu tahta ära rikkuda. Olematusega tuleb leppida. Niikuinii tiksub DNA edasi ja mingid tähekogumid. Ja siis on veelgi ärapidisemad pälvimused, nagu possessioon kuni suitsiidini välja. Nood kaks ikka sunnivad end tõsiselt võtma. Leegionid ja suitsiidid. Mittetõsiseltvõetavus Hoorudes liigesevalu ulevaateid ehk annaks omalaadi vabadust.

Siis ei pea ju tõsiseltvõetavuse privileegi teistelegi pakkuma. Kas pole? Ei pea rivaliteete ja courtshippe tõsiselt võtma. Aga sekka lüüa võib ikka kui isu tekib. Oma vabadust hoia ligi maad ja varja kehaga — kuidagi nii ehk.

Sellest, mis voivad liigesed puhkida Tagumiste liigeste poletik

Ei tohi oma vabadusega teisi ülearu ärritada, tuleb oma vabadusel kanda kamoflaashi ehk varjevärvust ja oksad pähe siduda. Võib ju tõsi olla et mõned lätlased võivad olla kuue varbaga sic! See eest lähevad aga Air Balticu otseliinid Riiast enam kui sse sihtkohta. Oleks loov lähenemine praegusele kampaaniale Tripiophilia: Sexual arousal from untied shoelaces On lihtsalt huvitav sättumus sättumuste listist Wikipediast. Mida mul kahjuks või õnneks ei ole. Ära ole kuri, pahur, seda sinusse ei mahu, palju — saabki süda täis, palju ruumi tas — eks näis.

Süda täis, täis võtad suu, viha vallutabki su. Jõuab kätesse ja jalgu, mööda nägu alla valgub ja sa lähed, lausa tõttad, kohemaid ja otse sõtta.

Rahu rahu, ainult rahu, rahu susse kui ei mahu, eks siis tule sõdida kuid kui sõditud Puha veeliidete ravi saad, viimaks siiski rahu tuleb, Rahumäe su silmad suleb. Tee sa kahe sõja vahel, vaheaeg ehk ajavahe palju sinnagi ei mahu, vahemäng ja vaherahu. Kondast ja Mesikämmäst ma kahjuks ei tea.

Aita jahutaja. Kas on nood Virumaa mehed, nagu Kalevipoeg. Eks olnud temagi ju omamoodi naivist. Eks ole juht ülim teener ja minister seda ju keeleliseltki tähendab. Rahva teenrid, öeldakse ka meil kõnekeeles aga pigem ehk juba iroonia kui millegi muuga. Praeguses vaidluses palgakülmutamise üle olen ma põhimõtteliselt presidendiga ühte meelt selles et ükski riigiamet ei tohiks ise enda palka määrata.

Riigikogu puhul siis selle mööndusega et kui siis……. Riigi puhul peab kõik käima reegli mitte üksikjuhtumite järgi. Aga eks need teenimise ja juhtimise dimensioonid ikka segi kipuvad minema küll.

Aeg pealegi selline et kõik on juhid aga keegi ei ole juhitav. Pooljuhid, ma ütleks. Kes teenib on ülem, sedastab PK. Samas seisuslikele ülematele meeldib, kohe õudsalt meeldib, väikesi teenimiszheste teha. Aga ka mitte enamat kui pisikesi teenimiszheste, parasjagu nii palju et olla galantne ja viisakas ja mis kõige enam — inimlik. Nii kõrgel positioonil aga nii lihtne ja galantne. Nii tore mees. Mina ei saa aru ega oska öelda milline peaks olema tõeline teenimine oma ülimas ehk juhilikus vormis.

Kas võtmes Paolo Escobar või ema Teresa. Jeesus jääb vähe ajakaugeks et teda jäljendada annaks ja liiga vastuokseks ka. Üks oleks nagu parem kui teine ja ärge mult küsige kumb. Aga ega tavalist egotrippi nüüd ka teenimiseks anna pidada. No mitte kuidagi. Maailm on muidugi tulvil alandlikke naisi kes Slash valu koos niidiga keda tahes aga see on juba natuke midagi muud. Meenub stseen Raudsest Maskist kus musketjöörid õpetavad uut kaksikkuningat — ära kunagi vabanda, sa ei tee, ei saagi teha, midagi mitte kunagi valesti sest sa oled Kuningas.

Vaat nii. Tegelt on enamik samozvaanetsid ehk isehakanud. Merovingid olid aga siis tuled isehakand Karolingid.

Zhang, Dong; Yin, Dong; Song, Chenxi; Zhu, Chengang; Kirtane, Ajay J; Xu, Bo; Dou, Kefei The intentional strategy aggressive side branch SB protection strategy: elective two-stent strategy or jailed balloon technique is thought to be associated with lower SB occlusion rate than conventional strategy provisional two-stent strategy or jailed wire technique. However, most previous studies showed comparable outcomes between the two strategies, probably due to no risk classification of SB occlusion when enrolling patients.

Ja kui nad küllalt kaua olid olnud siis ei kaheld enam keegi nende legitiimsuses. Tegelikult oli juht ohver ja kõnepruuk meile sellest meenutab. Täna küll enamjaolt märtripooside võtja aga kunagi tegelik ohver või vähemalt ohvriks väljavalitu kel õnnestus jäädagi väljavalituks ning mitte saada ohvriks.

Kel õnnestus olla küllalt kaua death row-s ja oma surmaotsus tagurpidiseks pöörata. Ehk sai keegi teine ta asemele ohvriks? Ehk Slash valu koos niidiga. Igal juhul aga legitimeeris ohverdamise võimalus sedasama valitsejat. Ehk teeb seda tänagi. Ja eks noid ohverdatatudki ka hiljem, nii Prantsusmaal kui Venes. Aga vaadates neid meie praegusi 50 pirtsakaid härrasmehi, siis no ei ärata nad austust, mitte kuidagi ega mingilgi moel. Madal intelligents ja vääramatu usk et just nemad kordumatute ja eriliste asjadega tegelevad.

Ja otse loomulikult räägin ma siinkohal iseendast ja mitte kellestki teisest. Pööramine Published 4. Aga teda me ei hinnand. Teda me ei palunud, teda me ei talunud. Meil on sootuks Maitsetaimede ravi vapid, ja me varud — need on napid.

Eile nägin poes Innot ja Irjat. Nii et nad ongi olemas, päriselt. Omamoodi andekad kahtlemata, loobunud etableerunute hulka pürgimast ja avanud väikese, päris oma ja väga kollase pälvimusredeli ehk blogi.

Ka õpetussõnadest võetud slogan on neil hea. Alternatiivkollasus on nende nish. Mis see on küsib rekkapeeter oma blogis. Lühike teade. Sageli aga mässitud suure sõnavahu sisse.

Jumala sõnum? Vaadake millised te olete — ehk oligi see Jumala sõnum, kusjuures realistlikult ja ilma etteheiteta. Ja nende jaoks, kes sellest aru ei saanud oli Jumalal ka suurem sõnum — suur metafüüsiline rehkendus, kus iga inimene ja iga kogukond pidi x-i asemel oma nime panema. Ja vastus oli ja on ikka üks ja seesama. Vastus on ette antud. Lunastus — vabaksost. Ja nad teevad rehkenduse ära aga lühisõnum — vaadake millised te olete — ei jõua ikka pärale.

Nii et ma ütlesin siis ära mis oli sõnum. Kui veel rehkenduse külje pealt ligineda siis mina rõhutaksin mitte vastust vaid tehte ilu. Teie, meie lõime inimese risti ja muudkui taome edasi. Ei ole loovad, küll aga löövad. Läbilöövad läbilööjad. Vaadake millised me mina oleme olen.

valutab sorme kate harja Sailitab ja lihased valutavad kogu kehas

Ja siis peseme käsa nagu Pilaatus aga puhtaks ei saa. Kui rehkenduse vastust rõhutada siis on muidugi kõik tehtud ja valmis ja kena ja halleluuja. Aga vastus ei tule muidu, ei tule enne, kui me endid rehkendusse sisse ei rehkenda.

Ja et asi keerulisem oleks siis on see veel selline rehkendus et kogukonnaloogika ei klapi mitte kunagi ega mitte mingilgi kombel Jumalapoja loogikaga. Täiesti vastutustundetult käitus muidugi. Ja ei maksa teda siinkohal ka selle ilma gradatsioonidesse vägisi väänata.

Ei tule välja. Organisatsioonikäitumine jätab alati 1-e ja läheb ga. Aga peaasi et on üheskoos tore olla ja emotsionaalne ühisväli jms. Et on selline eksalteeritud emotsionaalne moraalikogukond, natuke kitsam kui ühiskonnas et pindpinevus püsiks.

Luu valu kuunarnuki liigese Valu eemaldamine uhises

Ja seegi kitsus kehtib enamjaolt vaid ideaalis. Vaiba all on igast muud kraami ka. Peaasi et noored kirikus püsivad ja et kogu see 99 pealine kari koos püsib. Asi siis sest ühest. Üks tuleb ikka, on alati tulnud, ära anda. Juba Minotaurosele tuli üks inimene aastas anda.

See on üsna odav hind. Seegi vastuolu lahendatakse aga lausa mänglevalt ära. Kuulutatakse üks inimkooslus ehk kirik jumalikuks ja justnagu polegi enam mingit vastuolu. Mis kirik teeb on õige.

Kui kirik annab ühe ära siis on ok. Siinkohal ei saa ma eklesioloogiliste fundamentalistidega ühte jalaga sammuda. Minu kriitika on n. Kes siukest kirjandusliku analüüsi ikka tahaks? Ja kui see 1 lammas veel must on siis seda hullem. Jah aga milleks pärlid? Jeesus ütles et ma ei ole ühtegi neist kaotanud kes Tema kätte usaldati. Tubli mees, õige mees, nagu üks mu tuttav ütles, — Jeesuse kohta ma halba sõna ei ütle, ta on õige mees.

Inimkooslused ikka kaotavad noid kes Slash valu koos niidiga kätte antakse ja usaldatakse. Et siis sõnum. VT sõnumid olid segased ja peamiselt moralistlikud, suunatud sisule mitte vorminõuete täitmisele. Tegelege vaeslaste, lesknaiste ja võõramaalastega, st kõige ohustatumate kogukonnagruppidega.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida kui Lennartit meenutada. Ja ma lisaksin siia veel ühe mõtte juurde, kui Arnoldit meenutada. Huvitav et see pimeaja pimedus pole veel mu sisemusse jõudnud. Eks vinnaga käi kõik nood ajad. Kevad läheb nii mööda et kui aru saad siis on juba hilja. Tuleb läebläeb, nagu üks väike poiss ütles rongi vaadates. Kaks minekut ühe tuleku kohta. Ja kotis on Mihhalkovi 12 vandemeest ära vaadata. On advendiaeg ja väikemehed hiilivad mööda maad ringi. Päkapoisid jms. Tühjus Published 5.

Täiuse kohta ei oska suuremat öelda. Mõni asi lihtsalt tundub kuidagi nagu lõpuni valmis olevat. Mõni inimene ka. Tühjuse pildiks on hõre ilmaruum.

Olen end tühjaks töödanud. Ja öelda ei ole mitte midagi. Olen jahutaja blogist vaimustuses. Blogi iseloomustab teda kui põhjalikku ja korrapärast inimest. Ka kujutlen teda omi haridusteese haridusministeeriumi uksele naelutamas, millest võiks hakata haridusreform. Üldiselt on aga reformatsioonid suhteliselt tüütud ja neid tuleks vaid äärmise häda korral korraldada. Siis kui regulaarses paradigmavahetuses peetus on ette tulnud.

Kui 3 sajandit hiljem asju vaagida siis ei ole enam aru saada kas kaotati rohkem või võideti. Reformatsiooniga nimelt. Omast endisest elust erahariduses mäletan vaid seda et reformijutt mind alati õudusega täitis. Ja kui Lukas ministriks sai siis hakkas kohe ka õlletegu pihta.

Kui erakonnal selline nimi mida siis teha või parata. Hakkas haridusmaastiku korrastamine golfiplatsiks. Kui Reps sai ministriks siis võis rahuneda. Võsa hakkas jälle peale kasvama. Ma olen vist liiga vana reformatsioonide jaoks. Kui siis ehk formatsioonide jaoks kõlban veel. Mu enda haridusalased ettepanekud aga puudutaks seda et erudeeritud inimesed saaks koolis õpetada. Praegu on selline narr olukord et magistrante ma kõlban õpetama, üldhariduskooli aga mitte, sest mul pole sellist kitsast pädevust.

Hiljuti ütles Ansip et tahaks kunagi koolis õpetada. Tutkit ta saab, tal pole ka vastavat pädevust. Ja mimeesist tuleks arvestada, seda et me õpime lõviosa lõvideks olemisest lõvidelt. Ja ükspuha palju mingi shimpans näiteks meid ei õpetaks, meie vaatame ikka lõvide poole.

Nu vaat, mis on saanud? Usaldusest elu vastu Published 6. Mõtlen kuidas olla oleks kui mind olemas ei oleks Kuidas oleks — ma ei tea Kuid et on — on väga hea Arvan see on väga hea Et ma nii saan mõtelda Selle üle kuidas oleks Kui mind olemas ei oleks Ma ei tea kas nii ma saaks Kui mind poleks — mõtelda Sellepärast arvan ma Et ma olen — see on hea Et ma olen see on parem Sellest kuidas oli varem Oli siis kui mind ei old Minu olemata olek poleks suurem asi olek.

Ma ei tea mis muidu oleks Hea on see kui keegi ON Olgu muuga kuidas on Et ma olen — see on hea Selle eest võiks anda pea Naivismusest veel niipalju et kui inimene küllalt kaua üht ja sedasama teeb siis…. Kui rumal küllalt kaua ja järjekindlalt rumal on, võib see viimaks osutuda tarkuseks. Tegelikult inimene on üsna väike ärritaja kui ta just mingi Tsinghis Khaan ei ole. Lootuse väljendus et elu jätkub ja maa peal edasi kestab.

Et elus on parem olla kui eluta. Elus halvasti hakkama saades ja kurja tehes ja kogedes on ikka parem kui eluta. Tegelt on suurused võrreldamatud. Olemine on normatiivsus ja olematust ei ole olemas, muidu kui vastandades seda olemisele.

Laps on see õunapuu, mis Luteri sõnul tuleks õhtul enne viimsetpäeva istutada. Kes on selle usaldusakti ära teinud on igal juhul teinud paremini kui need kes ei ole. Parem usaldada ja pettuda kui mitte usaldada. Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine näitab et me ise ei usu sisimas endi tulevikku.

Ja ega siin olegi enamat öelda. Nii siis nii. Kõik see jama et pole tingimusi jms on nii puhas jama et seda ei ole mõtetki kommenteerida. Lapsele materjaal-tehnilise Slash valu koos niidiga loomise jutt meenutab seda nõukaaegset kommunismile baasi ehitamist millega hakkama ei saadudki. Lugege ise. Ja point oli selge — see ei ole kristlik õpetus, see on üldinimlik õpetus. Eks ta absurdne ole et inimelu tervikdiapasoon mingist otsast mitteinimeseks nimetatakse.

Loode on inimeseksolemise faas. Ehk eutanaasia aitab sellelegi kaasa et inimeseksolemist varsti ka teisest otsast kärpima hakatakse. Ja miks inimest sünnist peale inimeseks pidada, miks mitte rääkima õppimisest või suguküpsusest alates? Ja üldse on inimesel ja inimesel vahe. On normatiivne inimene — teovõimas versus teovõimetu. Sedagi mõistet võiks laiendada ja panna tähendama tegusid spetsiifilisemalt.

Karrikeerida võib äärmusi ikka. Laps aga loob endale ise konteksti, loob nii öelda reaalsust enda ümber. Aga tõsi ta on mugavam on ilma. Bioloogiline programm on midagi sellist mida järgides nagu päris metsa minna ei annagi. Muidu küll. Kui ainuke teada-tuntud konfliktide lahendusviis on punetamine ja hüsteeria ning hüpertoonia siis ei ole ilmselt haridus inimese sisse jõudnud.

Minul aga muud pedagoogikat taga ei ole kui 3 arvestuspunkti Asbury-st. Aga konfliktoloogiat tuleks õppida ikka. Ma lihtsalt väidan et mimeetilised lahendid on võimsamad kui see mida õpitakse. Mida seal Slash valu koos niidiga õpitakse ega ma saa öelda küll et ma üldse sellest mitte midagi ei teaks.

Naiste empaatiaringid naistele. Vahel ka meestelt naistele. Keskenevad need nagu ikka mingile peenmehhaanikale, mitte sellele mis elus tõeliselt loeb ja määrab. Eks nõnda ole suuresti ka igast muude asjadega. Haridus on ajudele, toimemehhanismid aga emotsionaalsed nõnda nagu ka ajusalvesti, see mida mäluks nimetatakse.

Mimeetilised vallandajad on nii võimsad et varjutavad näiteks ka religioosses organisatsioonis lihtsa inimlikkuse, muust rääkimata. Minu kaasus oli lihtne, mind zantazeeriti ameeriklase poolt minu enda alluvaga. Selle peale loobusin ma areeriklaste arenguprogrammist, mispeale nad mu lahti lasid. Siiamaani on kõik loogiline ja lihtne ja enam-vähem mõistetav vähemalt.

Et aga mu enda vennad sealsamast hakkasid mind selle peale superintendendi juhtimisel kavakindlalt välja puksima, see oli liiast. Et nad ameeriklasi nõnda kubjaskilterlikult lugesid et mulle juba märgi mihklipäevaks kõrva panid. Temagi hakkas mind mu enda kahe peamise alluvaga kavakindlalt zhantazheerima. Kui ma veel teises kirikus korra jutul käisin hakati mind kohemaid lisaks veel reetmises süüdistama. Mina aga lollike ja naiivne nagu ma olen, kõlkusin veel pool aastat oma vana organisatisiooni nimekirjas edasi, sest ma ei suutnud ikka veel uskuda et nad must lahti tahavad saada.

Nemad aga ei vaevunud huvigi tundma kus ma olen ja mida Slash valu koos niidiga tahan. Tegid endise supi eestvõttel seljataguse manamiskoosoleku nõukastiilis.

Kuni viimaks möödunud kevadel sup helistas ja ütles et määratle ennast siis ikkagi ära sest Liigeste ravi SWAO-s tahtvat nii.

Teisisõnu mine siis viimaks päriselt ära. Ja läksingi. Avalikku vabandust on vaja siis võiks rahus edasi elada. Kirjutan sellest sellepärast nagu ka Tordilõik sabades oma ülem-Suetuki kinnistust rääkimast ei väsi.

Meenusid mulle aga sõnad raamatust 20 aastat hiljem Charles I kohta öeldud, tema suhte kohta puritaanidega — Nad on talle liialt ülekohut teinud et nüüd halastada. Ja pea veereski. Täna olen vähe nostalgiline ja väike tagasipilk kulub ära. Ärge palun laske endid ära petta mingist päästmise jutust. Jumal päästab küll — aamen. Aga nende killas, vaevalt. Nendesarnaseks ehk parimal juhul. Mind päästis kõrgeim viimaks isegi nende nn. Päästis täiskasvanud inimeste ja teeliste, mitte kohalejõudnute, kirikusse.

Ei tunne mina teda!

Kriminaalkorras karistatud pealegi. Kohe kohe oli. Sel hetkel veel mitte. Surmamõistetu ja surmatu. Surnud hobusele ei panustata. Ei ole mõtet panustada. Aga nad tõusevad vahel üles. Ehk ei tõuse surnud hobused üles aga inimesed tõusevad. Nad ei ole nõus endi ohverdamisega ja vupsavad teistes uskkondades ja subkultuurides jälle pinnale. Selles ongi postmodernismi võlu et enam ei ole ühtset sotsiaalset maailma olemas.

On mitu, on palju. Pagendatu ja ohverdatu tuleb jälle ja seisab su ees ja koputab koos tihastega su akna taga. Ja sa ei saa tast rahu ega omi käsi puhtaks, nagu Pilaatus.

Seda ei saa olla. Loomulikult ei tahtnud keegi enam sellise ebaõnnestunuga nagu Jeesus samastuda ja Peetrus oli valmis isegi oma minevikku ära salgama. See on loomulik. Milline vahe oli Juudasel ja Peetrusel? Üks salgas ja teine reetis. Peetrus läks vaid üldise mimeesisega kaasa, Juudas aga vallandas oma tervitussuudlusega protsessi. Juudas oli omast arust tark ja tahtis sundida Jeesust oma väge ilmutama ja võimu võtma.

Mida halvem seda parem oli tema loogika.

Moto valu Kuidas eemaldada lihaste ja liigeste poletik

Aga Jeesus ei võtt võimu vaid jäi lihtsalt allumatuks. Juudas oli komistuskivi.

Me ei saa Jumalat provotseerida midagi tegema siis kui meie tahame. Meie tahaks et ta selle ilma skeemides oma väge ilmutaks. Juudaski tahtis ka seda. Aga me saame vaid samastuda tema eesmärkidega. Tema riik aga ei ole sellest maailmast. Ka kirik on sellest maailmast ja heitleb teistega kaasa kinnisvara ja fondide pärast. Ja au ja lugupeetavuse pärast. Kõige selle pärast mida saatan Jeesusele kõrbekiusatuses pakkus. Mina möönan kirikut väga kui loohoidjat ja teenijat. Tema astub aga mängust välja.

Kui Jumal laseb end risti lüüa ja seda teeb ta muuseas jätkuvalt, siis ei ole just kerge meil endid temaga samastada. Peetrusele ütles Jeesus, et kui sa pärast pöördud siis kinnita vendi.

Ma ütleks ka nii. Kui sa pärast pöördud……………siis kinnita Slash valu koos niidiga. Ega tea kas sa ka pärast pöördud. Tõenäoselt mitte. Ehk oled ka liiast ülekohut teinud et nüüd halastama hakata? Ja nüüd teen ma jälle seda jubedat pattu et end Jeesusega võrdlen. Aga kellega siis tuleks samastuda ja võrrelda? Ristilööjatega või?

Kahjuks ei ole rohkem võimalusi kui vaid nood kaks. Miks peaksin ma end ristilööjatega samastama. Pigem ikka sellega keda lüüakse. Sellega kes vägivalla nõiaringist välja astub. Sellest mõtteviisist välja astub mis ikka 1-e e pärast ära annab. Olgu siis tõelise ohvrina — tapetu või pagendatuna või lihtsalt eksinuna.

Kui läind siis läind.

Puiduterminid

Tänane ametkondlik ohverdusloogika toimib sarnaselt ainult et tapmise ja pagendamise asemel on vallandamine ja töölepingu lõpetamine ja lõpparve. Aga mis seals ikka, mälestame Jeesusega sündinut ja teeme ise sedasama edasi mida talle tehti? Kas nii või? Vaevalt et keegi nii arvaks aga välja kukub ikka samamoodi ……….

Et midagi teistmoodi läheks on tarvis paradigmamuutust. Jeesuse ületõus ei tähendand seda et ta viimselt ometi selle ilma skeemes oma väge ilmutas.

Week 7, continued

Ei ta hävitas selle ilma gradatsioonid ja loogikad. Loetakse teda aga ikka nii nagu ma ütlesin. Pisut hilja võitnu aga seda võimsam. Ülestõusu Girard vist kuidagi nii tõlgendab et see on see kui ohvrimõju tõttu hakatakse seni siiralt süüdiustud kurjategijat pühastama, sest ühiskondlik effekt on saavutatud ja kõikide sõda ühe vastu on oma tagajärje tootnud.

Vaja on uut hermeneutikat. Pühakirja mitteohverduslikku tõlgendamist. Oli väike häda mis viis energia minema, esmaspäeva järgsest ööst kuni tänaseni — ehk. Kui meil ei ole seda va mitteohverduslikku tõlgendamist, siis on ohverduslik tõlgendamine, on see et saamegi endid samastada vaid emma kummaga, kas ohverdajate või ohvritega.

Mitteohverduslik mõtteviis aga otsiks lahendeid mis ei näeks neid emba-kumba kui ainsaid. Kui me Kristuse peale mõtleme, siis jah, ta oli ohver, viimane ohver. Kas viimane ohver või ohverdamise lõpp? On seal vahet? Ilmselt on. Vabastama inimesi ohverduslikust mõtteviisist. Slash valu koos niidiga selle läbi et nad seda teadvustavad nii iseendi kui teiste juures. Tavaline mõtteviis kristuse puhul on ohverduslik. Jah ta oli ohver aga Jumal äratas ta üles ja selleläbi oli ta pigem võitja.

Kas tahaks end kaotajaga samastada. Seda saab vaid mõneks ajaks teha. Nii põimuvad Jeesuses tema ohvriksolemine ja tema võit. Ta on n. See annab võtme inimesele ta enda jaoks, kannatada pisut ja oodata võitu. See on aga minu meelest selline peetusega võidu teooria, mis ei muuda mõtteviisi. Ja nõnda on inimesed ikka samasugused edasi nagu enne. Nende kristlus väljendub ehk küll teatud asjus mis on võrreldavad omaaegsete variseridega.

Kas Jumala tall või tall jumalale? Õige vastus on et Jumala Tall ja mitte tall jumalale. Nii nagu mõned otsivad Jumalat loodusest ja füüsilisest maailmast, ütleme füüsikast, siis samavõrd võiks teda otsida sotsiaalsest maailmast.

Religioon on ikkagi sotsiaalne fenomen, ennekõike seda. Ja sellisena suhtestub ta muidugi koheselt ka ümbritseva loodusega.

Aga püüame mõnd aega sadulas püsida. Blogi on siuke koht kuhu panna need õieta varreta mõtted üles millede peale sa ise ka imestad et veri ei tarreta kui viidingule viidata. Aga täna on kiire päev ja kribada pole aega. Kauravad naised — hmm, selle kohta tahaks kohe küsida…. Pole viga jätkame otsinguid.

Religioon on peamine metanarratiiv, nagu täna öeldakse, mis on inimkogukonda sidunud ja läbi rituaalide liitnud ning koos hoidnud. Tänaseks on sellest saanud ühe kogukonna või subkultuuri lugu.

Tagged: kitarrmälestusedmuusikanarkorokkaridtõsielulood. Lisa kommentaar Eestis ei ilmu rokiraamatuid just ülearu tihti. Mihkel Raua ja Slashi vanusevahe pole kuigi suur sünniaastad vastavalt ja ja ka muusika avastasid nad mõlemad üsna sama vanalt, varateismelisena, neil on olnud ühiseid lemmikuid ning nad mõlemad pääsesid üsna varakult profimuusikutena lavalaudale.

Ühe teiste seas. Kusjuures religioonil ei pruugi olla mingit erilist ainevalda mis ta religiooniks teeks. The only good God is a dead God, baby. The only damn God I need. Marilyn Manson - Dead God Need read omakorda tuletasid mulle meelde ühe aastake tagasi kuuldud ütlemise. Kelle suust see kukkus, on tänaseks kahjuks unustusse vajunud.

Seda mäletan küll, et tegemist oli vastusega ühe väikese lapse küsimusele "Who is God? Kõlas see aga järgmiselt: "If you want sth. Toetan selja vastu tooli seljatuge, sirutan jalad välja, ristan parema ja vasaku käe sõrmed ning jään materdamist ootama. Bring it on! Ja nii ongi mõlema raamatutel pisut tagasivaatav-targutav toon juures. Kummalgi on jätkunud tahtmist kaasmuusikutele nii omad kiidusõnad jagada kui nendega omad kanad kitkuda.

Ja kuigi näiteks Raua Nõmme kontserdi kirjeldus oli huvitav, siis Slashi biograafias on esinemiste, salvestamiste, mängimismõnu ja muusika mõju kirjeldusi oluliselt rohkem. Ja hoolimata sellest, et ma muusikast suuremat ei jaga, oli minu jaoks läbivate kitarrimängukirjelduste tõttu Slashi lugu kuidagi kaasahaaravam.

Lisage brauseri toimimisnupp Internet Exploreri BHO-s

Lisaks muusikale olid ühed mõjusamad kohad minu jaoks mõlema raamatu puhul lapsepõlvest: Raua kirjeldatud Peredelkino-periood ja Slashi elukoha- ja koolivahetused ning kummagi kitarri-avastamised, isepäisus ja värvikad mentorid. Huvitav on, et neil on lisaks muusikuandele ka teisi päritud andeid: Raua puhul kirjutamine, Slashil kunstianne.

Mõlemad raamatud tunduvad olevat üsna ausalt kirja pandud, nii palju kui mälu, sisetunne ja raamatu maht lubavad.